Vene kultuurikeskus

Viimase 24 aasta jooksul Vene Kultuurikeskuse nime kandnud maja on kireva ajalooga.

1914. aastal asus seal esinduskino Grand Marina, hilisema nimega Ars. Seal tehti revüüteatrit, mängiti muusikat ja korraldati koosviibimisi. Kinosaalis linastusid peamiselt Ameerika filmid, seansside eel ja järel panid saali helisema orkestrid ning õhu värelema tantsutüdrukud. 1926. aastal rajati majja kino Gloria Palace. Algas helifilmide ajastu.

Sama katuse all keldrikorrusel tegutses restoran-kabaree Must Kass. Kohalik restoranikultuur oli vabameelne, mistõttu reisisid siia isegi Soomest tantsuturistid, sest erinevalt Helsingist võis Tallinna restoranides kenade ettekandjatega tantsida. Muusikat tegi John Pori oma orkestriga. Raamatus „Vaibunud viiside kaja“ kirjutab Valter Ojakäär, et popimad tantsud olid foks, tango, Inglise valss ja loomulikult Viini valss. Tantsiti ka krakovjakki ja vengerkat. 1930. aastail sai hoo sisse eestistamine ning nimetatud tantsudele lisandusid jooksupolka, reinlender ja Viru valss.

Teise maailmasõja ajal sai maja tugevasti kannatada. Pärast pommirünnakut jäid sellest järele varemed. 1954. aastal kerkis nende kohale uus hoone, neoklassitsistliku stalinistliku arhitektuuri mälestusmärk, mille tarbeks kasutati osaliselt kiriku ja kino varemeid. Uues hoones asus linna suurim teatrisaal, kuhu mahtus üle tuhande inimese. Luksuslikku sisekujundust ilmestas kunstmarmor ja esinduslikku hoonet tunti kui Tallinna ohvitseride maja.

Uuel ajastul tunnistati maja arhitektuurimälestiseks. Ent muusikat kõlab seal tänapäevalgi. Keskust külastavad kodu- ja välismaa kollektiivid, toimuvad rahvusvahelised konkursid ja festivalid, kõrvuti esinevad amatöör- ja professionaalsed muusikud.

Helinäide: Friedrich Kaasik, John Pori orkester „Mulgimaale“. Eesti Rahvusraamatukogu Digar

Foto: Martin Siplane