Kino Sõprus

1955. aastal valmis Eesti esimene kahe saaliga kino, mis sai Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana kõlava nime – Sõprus. Pisut varem suri Stalin. Lõppesid kõige karmimad Nõukogude repressioonid ja kultuurielus vähenes ideoloogiline surve. Uue kino avamist kajastati ka kohalikes lehtedes: küll kiideti hästi kujundatud fuajeed, küll Saaremaa marmorist sambaid. Meie tillukese liiduvabariigi kino kõrgaeg oli 1970. aastate lõpus, mil kassajärjekorrad looklesid mööda Suur-Karja tänavat.

Pärast Eesti taasiseseisvumist sattus kino 1990. aastatel majandusraskustesse ja nii tehti sellest meelelahutuskeskus. Majja kolisid ööklubi Hollywood ja kasiino ning taas tekkisid huvilistest ukse taha järjekorrad. Hollywood oli glamuurne ja tõrjus ossikultuuri. Ütles ju isegi klubi esindaja: „Ööklubi ootab kõiki toredaid noori inimesi, kuid ka neid, keda võiks iseloomustada sõnaga „mitteformaalne“. Igal juhul ei soosita klubis määrdunud spordirõivastust.“ Programmis oli nii edetabelimuusikat kui ka underground’i.

Ööklubi ja baarid tegutsevad kino ruumides tänapäevani, jätkuvalt näeb väärtfilme. Samamoodi korraldatakse kontserte ja muusikafestivale. Kinosaal on justkui loodud žanriüleste kontsertide tarvis. Nii on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengid tutvustanud seal audiovisuaalset loomingut COMMUTE festivalil. Eripalgelisi artiste on Sõpruse laiekraaniga lavale toonud uue eestimaise popmuusika raadiosaade „Eesti Pops“, aga ka Tallinn Music Week. Teinekord kulgesid kosmilised liikuvad pildid kinolinal, kui Briti post-punkbändi The Membranes käre hääl ja Eesti kammernaiskoori Sireen heledad huilged ühiskontserdil orgaanilise terviku moodustasid.

Muusika ja filmi põimumisele on kaasa aidanud ka Jazzkaare muusikafilmide programm. Samamoodi on muusika ja kino võrdsed partnerid glämmroki õudusmuusikalis „The Rocky Horror Picture Show“, mille iga-aastased linastused on lausa kultuslikud. Seda, et publik tuleb kinosaali drag’idena, hõikab valjul häälel filmile vahele ja hüppab tantsunumbriteks püsti, poleks 1955. aastal osanud aimatagi.

Helinäide: Whirl & Mayer „Streets At Night – Radio Edit 2005“

Foto: Martin Siplane